Nii lahkus näärikuu ja saabus küünlakuu

Jaanuari viimastel päevadel oli ilm siinkandis kargelt talvine, muuseumiõu siras päikese käes, taevas õhetas eresiniselt ja hommikul tööle tulles krudises saapataldade all mõnusalt. Silmapiirile kerkis kummaline lumeudu, mis muutis maailma natuke nõiduslikuks ja hoomamatuks. Veebruari esimene päev oli aga hall ja tibake pehmem, öösel oli sadanud laia lund, mis vormis muidu tuttavatest ja igapäevastest esemetest (trepp, laud ja pink) omanäolised valged ja pehmete piirjoontega kunstiteosed. Varesed lendasid paaris üle õue, ronk tegi kuskil eemal on metalseid kronksatusi ning esimest korda kuulsime sel aastal siin tihase kevadhüüdu (tüü-tiit, tüü-tiit!). Sellise värskelt sadanud lumega unustad end ikka ajama öiseid jälgi, mille autoriteks olid seekord rebane, orav ja veel keegi salapärane. Jäljeread suunduvad siin tavaliselt põlispuude vahelt alla ojakese äärde ja sealt edasi mööda kallast võsa varjavasse rüppe. Mõned uljamad kulgevad aga ka rehemaja juurde, isegi suure ukse alt rehealla, teevad seal uudishimuliku tiiru ja lipsavad siis tagasi õue, näiteks õunaaeda lume alt mõnd sügisest maha jäänud ubinat otsima. Lillepeenardes valitseb aga praegu suur ja sügav lumine vaikus. Tardumus enne uut kevadist hingetõmmet. Sest kuskil seal all, lumevaiba ja külma hinguse eest peidus, näevad lilled juba unenägusid. Unesid oma õitest, mis kevadel sooja päikese kutsel avanevad. Nagu kirjutas Juhan Liiv: “Lille unenägu on ta õis.”

Advertisements

Täiskuuöö

 

Suur helendav ja uhke Kuu vaatab naerulsui alla maa pääle. Taamal tume metsaviirg ja sealt edasi avarus. Avarus! Lõputud säravad ja kumavad lumeväljad. Ja siis üks valendav õu, vana rehemaja seal tukkumas. Vaikus. Jaanuar. Tõeline jaanuar. Puusüdamike soojades õnarustes magavad tillukesed metsalinnud, kes tulevad hommikul muuseumi akende taha ärevalt siutsuma. Toidame neid, muidugi toidame. Nemad ju ongi talvised tihased. Omad. Ja pühad.