Jakob Liiv 160

Jakob Liivi sünnist möödub täna 160 aastat. Hommikul muuseumi tööle tulles ja õhtul siit minnes on just Jakobi istutatud põlispärnad need, kes tulijat esimesena tervitavad ja viimasena teele saadavad. Vaatavad üle õue, üle külateede ja üle metsade, pikad ja (veel) tugevad, näevad kaugele. Mulle see Jakob meeldib, meeldivad tema luuleread “metsade sügavas vaikuses tunnen ma enese hinge…”. Mõistan, mõistan! Asjalik poiss, elas hoogsat seltsielu ja muudkui toimetas millegi kallal, sisimas oli aga lüürik ja romantik, üks isemoodi mehike. Ja no ikka see lugu, kuidas Liivide ema-isa poegade jalavarjud juba kevadel varmasti ära peitsid, et poiskesed aitadesse tüdrukute juurde ehale ei kipuks, aga Jakob, va uljaspea, läks ikka, paljajalu ja lugulaulud põues.

Ja just täna, Jakobi sünniaastapäeval, on lumikellukesed end rehemaja akna all läbi lumekooriku murdnud. Veel õrnalt nupus, kuid eneses kindlalt kevadet kandmas! Kui vaikselt seal seisad ja kuulatad, võib kõrv tabada nende heledat kuminat, kevade esimest tasast häält. Jakob on kunagi kirjutanud kevadest sellised read:

Kevade helides

Talveöö hauad on lõhkemas,
elutung elavaid täidab;
Helide meri on kohamas,
ülestõusmine algab.
Kuula neid helisid looduse õues,
midagi taevalist tärkab Su põues:
Kevade elule, kevade armule:
Magus nüüd viibida tundmuste vallas, – 
Õnnis, kes hõisata suudab!

Kevade helides selgumas
elu suur mõõtmata mõiste,
õhu sees kõrgel ja madalas
äreval suur kui ka väike.
Elutung helides edasi ruttab,
tulevik hõiskab ja minevik nutab…
Elu läeb rõõmude, valude kaudu
määratud sihtidel täiuse poole:
Täius on, elu, su mõiste!

Looduse salajais helides
püheneb tundmus ja mõte,
metsade sügavas vaikuses
tunnen ma enese hinge…
Unustan ära kõik kiusu ja laimu,
kummardan mõtetes vägevat vaimu,
kellele nimegi võimata anda.
Looduse hingeks siin teda ma hüüan:
Elule annab ta edu.

Nii lahkus näärikuu ja saabus küünlakuu

Jaanuari viimastel päevadel oli ilm siinkandis kargelt talvine, muuseumiõu siras päikese käes, taevas õhetas eresiniselt ja hommikul tööle tulles krudises saapataldade all mõnusalt. Silmapiirile kerkis kummaline lumeudu, mis muutis maailma natuke nõiduslikuks ja hoomamatuks. Veebruari esimene päev oli aga hall ja tibake pehmem, öösel oli sadanud laia lund, mis vormis muidu tuttavatest ja igapäevastest esemetest (trepp, laud ja pink) omanäolised valged ja pehmete piirjoontega kunstiteosed. Varesed lendasid paaris üle õue, ronk tegi kuskil eemal on metalseid kronksatusi ning esimest korda kuulsime sel aastal siin tihase kevadhüüdu (tüü-tiit, tüü-tiit!). Sellise värskelt sadanud lumega unustad end ikka ajama öiseid jälgi, mille autoriteks olid seekord rebane, orav ja veel keegi salapärane. Jäljeread suunduvad siin tavaliselt põlispuude vahelt alla ojakese äärde ja sealt edasi mööda kallast võsa varjavasse rüppe. Mõned uljamad kulgevad aga ka rehemaja juurde, isegi suure ukse alt rehealla, teevad seal uudishimuliku tiiru ja lipsavad siis tagasi õue, näiteks õunaaeda lume alt mõnd sügisest maha jäänud ubinat otsima. Lillepeenardes valitseb aga praegu suur ja sügav lumine vaikus. Tardumus enne uut kevadist hingetõmmet. Sest kuskil seal all, lumevaiba ja külma hinguse eest peidus, näevad lilled juba unenägusid. Unesid oma õitest, mis kevadel sooja päikese kutsel avanevad. Nagu kirjutas Juhan Liiv: “Lille unenägu on ta õis.”

Täiskuuöö

 

Suur helendav ja uhke Kuu vaatab naerulsui alla maa pääle. Taamal tume metsaviirg ja sealt edasi avarus. Avarus! Lõputud säravad ja kumavad lumeväljad. Ja siis üks valendav õu, vana rehemaja seal tukkumas. Vaikus. Jaanuar. Tõeline jaanuar. Puusüdamike soojades õnarustes magavad tillukesed metsalinnud, kes tulevad hommikul muuseumi akende taha ärevalt siutsuma. Toidame neid, muidugi toidame. Nemad ju ongi talvised tihased. Omad. Ja pühad.