Ja päike tõuseb

…ehk ühe vihmaussi (Lumbricus terrestris) jaanuarikuine monoloog

Küll oli täna ilus hommik! Päike vinnas end aeglaselt üle metsa, naabri koer haugatas talle tervituseks ja maapinnast käis üle vaevumärgatav kahin – päev tõusis tasakesi elule. Muuseumi õu ärkas ja rehemajas tõmbas keegi sügavalt hinge, üks luuletus läks seinapalgi vahelt lendu, otse tõusvale päikesele vastu.

Maa on siin Rupsil praegu kergelt krõbe, öösel tegi miinust. Tunnetasin seda kogu oma roosa keha pikkuses (olen aastatega üsna pikaks veninud), külm katsus mind korraks nagu raputav valgus, ärkasin seepeale oma urus üles ja pugesin ettenägelikult sügavamale lehepudi alla. Hea, et oli, kuhu pugeda! Muidu oleks puukoristajad (Sitta europaea) hommikul leidnud kiviaia juurest ühe kringliks külmunud lilla vaese Lumbricuse. Aga nüüd olin soojas, krõbiseva lehekooriku all ootasid mind veel paar külmapakku tulnud sõpra, mitu vahvat mikroorganismi, kes õhinaga ja teotahtest punsuvana seal juba kevadest unistasid, et siis mullas taimejuurestiku ümber hoogsalt askeldama hakata. Ka üks unine kivihark (Lithobius forficatus) tukkus seal oma õndsat sadajalgse und, sättisin talle tammelehekese paremini peale, oli ta vist unes oma jalgu siputama hakanud ja teki pealt ära nihutanud. Ta vastas mulle läbi une tänuliku muigega. No mis tal viga, tal on jalad, isegi mitu(sada)! Mul on aga vaid see roosa vinklev ja vonklev kehake, millega pean endale ise käike uuristama ja sellistel jahedatel öödel nagu täna soojemat ulualust otsima. Ahh, aga tegelikult on see mõnus, et olen just selline! Tajun ja adun kõike ümbritsevat kogu oma tundliku ja õrna kehapinnaga, ühest otsast kuni teiseni välja (jajaa, kus on pea ja kus on sabaots, see jäägugi lahendamatuks mõistatuseks!). Mind paitab hellasti hommikuvalgus, kui peale öiseid avastusi maapinnal taas varjava mulla rüppe poen, ent enne veel korraks oma peakoonuse sooja päikese poole suunan; mind mudib sitke must muld, kui rajan otsatuid käike maa-aluses paradiisis, lastes mullal oma kehast läbi käia, seda murendades, sõmerdades ja kobestades nagu maa-alune kuninglik roosa vingerdis! Möödun uljalt lillesibulatest, näed, siin sarapuude (Corylus avellana) juures on trobikond nartsissimugulat (Narcissus poeticus – on alles nimi, eks!), veel nad magavad, kuid juba sosistavad mulle: “Tule, kobesta ka meie ümbert, me juured on sulle tänulikud!”. Ja siin, õunapuuaia majapoolses küljes, kastanipuu (Aesculus hippocastanum) ja lillepeenra vahel, on metsikute lumikellukeste (Galanthus nivalis) kasvuala. Nende ligidalt kobestan ja mudin ma samuti, õrnad ja haprad olevused need lumikellukesed, saavad siin vabalt levida ja õilmitseda, keegi nendega ei praga, et nad end juba ammu üle peenraääre laiutanud on. Oma käikudel ja rännakutel üle, läbi, alt ning ümber muuseumi õue tajun ma paljutki, jaa. Sest siin ongi tõesti nõnda palju! Rõõmsa elevusega võin tõdeda, et kogu siinne floora ja fauna on märkimisväärne ja ehk natuke ka juba selline nähtus, mis paljudes kohtades kahjuks kaduma kipub. Oh jah. Aga mu roosa keha on loodud ikka helgematel toonidel monoloogi pidama, nutulaul pidavat vihmaussidelt plastilisuse ära võtma. Seega jah, on ikka tõesti tore, et see pikk kõhetu luuletajatüüp (ja no ta vennake muidugi kah!) siin kunagi elas ja ringi kondas, tänu sellele on see ala siin saanud ka omamoodi kaitsealaks erinevatele liikidele, siin ei ähvarda meid saemürin, väetis, mürk, maastiku silendamine, tasandamine, plaatimine, asfalteerimine. Loodus saab siin olla ja kulgeda omasoodu. Mina, vonklev vihmauss, olen selle eest ääretult tänulik. Võtame näiteks need siinsed põlispuud: pärnad (Tilia cordata), tammed (Quercus robur), hõbepajud (Salix alba) – need on koduks nii paljudele lindudele, väikestele ja suurematele. Kui palju siinsest elustikust on seotud nende puuhiiglastega, mille Jakob, vahva vunts, siia kunagi istutas. Orav (Sciurus vulgaris) sooritab neil oma kõrgushüppeid. Nirk (Mustela nivalis) lidub krabinal mööda puutüve üles ja ajab sinitihase (Cyanistes caeruleus) oma pesakastis ärevusse. Kord korraldas nugis (Martes martes) remmelga otsas oravajahi, terve õu oli siis kära täis ja ka mina tulin seda etendust maapinnale vaatama. Õhtuti huikab kodukakk (Strix aluco) meile, ülejäänud Rupsi mutukatele ja elukatele, unelaulu – madal “uhhuu!” suigutab meid kõiki unne ja teeb ööd kuidagi eriliselt lüürilisteks. Jaa, loodus ja selle suuremad ja väiksemad osakesed on siin omavahel nii hõrgult ühenduses, et pelgalt sellele mõeldes tuleb hellus peale – tahaks end pikaks-pikaks venitada, tõmmata end muuseumiõue ja kogu selle asukate ümber õrnalt rõngasse nagu roosa hiiglaslik vihmauss, lilleside, kuldne Buddha kõrvarõngas, maagiline seenering ja rukkilillepärg! Ja mu vihmaussimeele teeb eriti rõõmsaks see, et need kahejalgsed tegelased (hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets – vastuseks on inimloom, eks. Muide, kas teadsite, et selle mõistatuse autoriks on üks iidvana Kodavere vihmauss? Tema mälestusmärk on Kodavere surnuaias, kui silmad lahti hoiate, leiate üles), kes siin toimetavad ja askeldavad, on olnud piisavalt mõistlikud ja sõbralikult hellad, hoidmaks seda tasakaalu ja säetust, mille loodus siin endale rajanud on. Jaa, see on muuseum, siin käivad külastajad, seda muidugi – ja sellega on kõik igati korras, ka külastajad on siia sattudes alati meeldivalt üllatunud ja rahul selle tunde ja vaatepildiga, mis maanteelt muuseumiõuele pöörates avaneb. Siin on rahu, siin on mõnus kulg ja olemine. Midagi ei ole liigselt piiratud, kärbitud või inimtegevusele allutatud. Võite mind uskuda, ma ju kuulen nende sammukaja ja rahuloevaid ohkamisi, kui nad siin jalutavad, muljetavad ja end muust maailmast korraks eemale saavad tõmmata. Nad kõnnivad otse mu pea kohal! Ma saadan neid terve giidituuri vältel, ei taha nüüd praalida, aga mul on Liivi elulugu juba nii hästi peas, et võiksin seda ise ette kanda ja olla vihmauss-giidiks! Ehk pakun selle kunagi välja, teen vajadusel ka saksakeelset giidi. Ja lisaks on mu pagasisse kogunenud ka arvestatav hulk muljeid ja momente, mida olen noppinud muuseumikülastusi jälgides. Ükskord ma näiteks kuulsin (ikka oma kehapinnaga, suuri kõrvu mul teatavasti kahjuks ei ole), et lasteaiagrupp, kes muuseumisse külla tuli, imetles mitukümmend minutit jutti ühte täpilist putukat (ah, on mul siin üks edev naabrinaine, punalutikas, Pyrrhocoris apterus), kes vanal kännul ringi sibas. Küll sellest oli palju elevust! Ja teinekord (no neid kordi on olnud kohe mitu, tõsi) unustavad külastajad end siinset kevadist imetabast linnulaulu kuulama – kõik sidiseb ja vidiseb! Ühesõnaga jah, kogu minu, Lumbricuse monoloogi mõte on see, et mul on RÕÕM, et on veel kohti, kus muru ei pügata iga poole nädala tagant rangelt golfimuruks ning kui algab suvine pisikeste kärnkonnade (Bufo bufo) rännak, antakse neile liiklemiseks sõbralikult aega; kus lastakse kesksuvel väikeses kraavikeses vohada seaohakal (Cirsium oleraceum), mille ümber siis kõik pisikesed põrisevad ja sumisevad tolmeldajad õnnelikult pidu peavad; kus puudel lastakse saada Vanaks ja kui saabub selle vanakese viimnepäev, siis aianurka jäetakse temast üks tore nott, millele võib kasvada pehme sammal ja mis seal siis vaikse tänulaulu saatel kõduneb, sest kõiksugu mutukad leiavad seal tegevust, linnud toitu, siilid ulualust; kus tervitatakse rõõmsalt igal aastal pääsukesi, kes suveks rehemajja elama asuvad; kus leidub veel soppe ja salapaiku, kust saavad nahkhiired õhtuti oma lennustarte sooritada. Ja kus ei kratsita ning kraabita igal sügisel lehtede langemise aegu teerajakesi ja puudealust vereni paljaks vaid jäetakse maapinnale see vajalik lehekiht, mis hoiab siinse üsnagi niiske pinnase kuivemana ning seda paganama pori on tänu lehevaibale kordades vähem (eriti sellise talvega nagu tänavu). Jalad püsivad kuivemad ja saapad puhtamad, teed ja rajakesed ei lirtsu nii hullusti (mul teatavasti ei ole ei jalgu ega saapaid, kuid kõnelen praegu külastajate nimel). Ja kevadel, kui maa on juba tahenenud ja suurem rahvasteringlus siin jälle algamas, siis tuleb alati põhjalikum riisumine, sest siis on sellest juba kõigile kasu, need kevadised talgud on sündmus, traditsioon omaette, ka vihmaussirahvas peab siis kobestamistalguid, kuna talvel on lehed andnud uut materjali, mida nüüd hekseldama hakata. Sest lisaks kõigele muule on see sügisel jäetav lehekiht ka just see, mis toidab muru, toidab pinnast, sünnitab elu ja säästab elu, et ei lakkaks väikeste putukate krõbin ja krabin, et lilled õitseksid lopsakalt, et puudel oleks elujõudu, et linnurahval oleks toitu ja lauluhäält, et seeneisand saaks igal sügisel uhkelt oma kaabut kergitada. Ja et minusugused pealtnäha nähtamatud mullasongerdised saaksid ikka elada ja elutseda, ajada vaikselt oma (mulla)rida, sahistada lehevaiba all, tõmmata sealt loodusele väga olulisi niite ja selliste jahedate öödega nagu täna (ning lumetu talvega!) pugeda lehehunnikku kaitsvasse rüppe peitu. Et saaks ikka end sirutada ja siis jälle rõngasse tõmmata, oma pühasid kohuseid täita ja olla oluliseks osaks ökosüsteemist ning tervitada uut hommikut, öeldes oma tasases vihmaussikeeles rõõmsa tänulikkusega: “Ja päike tõuseb…!”

Jakob Liiv 160

Jakob Liivi sünnist möödub täna 160 aastat. Hommikul muuseumi tööle tulles ja õhtul siit minnes on just Jakobi istutatud põlispärnad need, kes tulijat esimesena tervitavad ja viimasena teele saadavad. Vaatavad üle õue, üle külateede ja üle metsade, pikad ja (veel) tugevad, näevad kaugele. Mulle see Jakob meeldib, meeldivad tema luuleread “metsade sügavas vaikuses tunnen ma enese hinge…”. Mõistan, mõistan! Asjalik poiss, elas hoogsat seltsielu ja muudkui toimetas millegi kallal, sisimas oli aga lüürik ja romantik, üks isemoodi mehike. Ja no ikka see lugu, kuidas Liivide ema-isa poegade jalavarjud juba kevadel varmasti ära peitsid, et poiskesed aitadesse tüdrukute juurde ehale ei kipuks, aga Jakob, va uljaspea, läks ikka, paljajalu ja lugulaulud põues.

Ja just täna, Jakobi sünniaastapäeval, on lumikellukesed end rehemaja akna all läbi lumekooriku murdnud. Veel õrnalt nupus, kuid eneses kindlalt kevadet kandmas! Kui vaikselt seal seisad ja kuulatad, võib kõrv tabada nende heledat kuminat, kevade esimest tasast häält. Jakob on kunagi kirjutanud kevadest sellised read:

Kevade helides

Talveöö hauad on lõhkemas,
elutung elavaid täidab;
Helide meri on kohamas,
ülestõusmine algab.
Kuula neid helisid looduse õues,
midagi taevalist tärkab Su põues:
Kevade elule, kevade armule:
Magus nüüd viibida tundmuste vallas, – 
Õnnis, kes hõisata suudab!

Kevade helides selgumas
elu suur mõõtmata mõiste,
õhu sees kõrgel ja madalas
äreval suur kui ka väike.
Elutung helides edasi ruttab,
tulevik hõiskab ja minevik nutab…
Elu läeb rõõmude, valude kaudu
määratud sihtidel täiuse poole:
Täius on, elu, su mõiste!

Looduse salajais helides
püheneb tundmus ja mõte,
metsade sügavas vaikuses
tunnen ma enese hinge…
Unustan ära kõik kiusu ja laimu,
kummardan mõtetes vägevat vaimu,
kellele nimegi võimata anda.
Looduse hingeks siin teda ma hüüan:
Elule annab ta edu.

Nii lahkus näärikuu ja saabus küünlakuu

Jaanuari viimastel päevadel oli ilm siinkandis kargelt talvine, muuseumiõu siras päikese käes, taevas õhetas eresiniselt ja hommikul tööle tulles krudises saapataldade all mõnusalt. Silmapiirile kerkis kummaline lumeudu, mis muutis maailma natuke nõiduslikuks ja hoomamatuks. Veebruari esimene päev oli aga hall ja tibake pehmem, öösel oli sadanud laia lund, mis vormis muidu tuttavatest ja igapäevastest esemetest (trepp, laud ja pink) omanäolised valged ja pehmete piirjoontega kunstiteosed. Varesed lendasid paaris üle õue, ronk tegi kuskil eemal on metalseid kronksatusi ning esimest korda kuulsime sel aastal siin tihase kevadhüüdu (tüü-tiit, tüü-tiit!). Sellise värskelt sadanud lumega unustad end ikka ajama öiseid jälgi, mille autoriteks olid seekord rebane, orav ja veel keegi salapärane. Jäljeread suunduvad siin tavaliselt põlispuude vahelt alla ojakese äärde ja sealt edasi mööda kallast võsa varjavasse rüppe. Mõned uljamad kulgevad aga ka rehemaja juurde, isegi suure ukse alt rehealla, teevad seal uudishimuliku tiiru ja lipsavad siis tagasi õue, näiteks õunaaeda lume alt mõnd sügisest maha jäänud ubinat otsima. Lillepeenardes valitseb aga praegu suur ja sügav lumine vaikus. Tardumus enne uut kevadist hingetõmmet. Sest kuskil seal all, lumevaiba ja külma hinguse eest peidus, näevad lilled juba unenägusid. Unesid oma õitest, mis kevadel sooja päikese kutsel avanevad. Nagu kirjutas Juhan Liiv: “Lille unenägu on ta õis.”

Täiskuuöö

 

Suur helendav ja uhke Kuu vaatab naerulsui alla maa pääle. Taamal tume metsaviirg ja sealt edasi avarus. Avarus! Lõputud säravad ja kumavad lumeväljad. Ja siis üks valendav õu, vana rehemaja seal tukkumas. Vaikus. Jaanuar. Tõeline jaanuar. Puusüdamike soojades õnarustes magavad tillukesed metsalinnud, kes tulevad hommikul muuseumi akende taha ärevalt siutsuma. Toidame neid, muidugi toidame. Nemad ju ongi talvised tihased. Omad. Ja pühad.